L on aastaid olnud mu lõpliku tõe instants, kui mõnes mööblitükis kahtlen. Enne blogi juhtus vahel, et saatsin talle poest pildi ja ootasin siis selle tooli või kapi või laua peal kõõludes, mida tema arvab. Ta ütles enamasti: "Muidugi osta ära. Millest me üldse räägime?!". Ajal enne blogi tähendas see ost, et ma pean kodust midagi välja viskama või kuhugi sokutama. Nüüd on kõik muidugi palju lihtsam, tassin leiud koju ja siis otsustan, kas uus asi jääb mulle ja vahetab mõne vana välja või see siiski ei ole mulle nii vajalik ja otsin talle uue kodu. L on inimene, kellega saab Skandinaavia lampidest ja mööblist, Tarbeklaasist ja Estoplastist rääkida. Tõe huvides - muust saab ka rääkida. Ühel mälestusväärsel päeval tõi ta välja mõned oma viimastest Tarbeklaasi ostudest. Eriti rõõmus oli ta ühe kausi üle. Istusime laua taga ja keerasime ühte läpakat edasi-tagasi ja näitasime vastastikku: "Kas sa seda oled näinud?", "Aga vaata seda!". No ja siis ma keerasin korra läpakat nii hooletult, et see värskelt oksjonilt ostetud kauss lendas põrandale kildudeks. Ta jäi väga väärikaks ja suuremeelseks. Õnneks, ÕNNEKS! tuli sarnane kauss uuesti oksjonile ja selle sai asendada. No aga asjad ju ongi asendatavad ja inimesed ei ole. Aitäh L!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar